Rimi Sõpruse pst, Tallinn. Vol 1 ja Vol 2
Puhugem Blogine uus elu sisse 
VOL 1
Paar aega tagasi külastasin lõuna ajal Sõpaka Rimi poodi. Saime suheliselt kummalise kogemuse osalisteks.
Ladusime kolmekesi oma kaubad lindile ja algaski pihta. Proua kassapidaja ilmselt ei salli oma tööd. Mina oli järjekorras teine aga enamus nalja juhtus esimesega meist, nimetagem teda Kariniks. Karin võttis ühe (enda meelest) kilekoti ning kui teenindaja hakkas neid kassast “läbi lööma” mainisime teenindajale, et tegelikult tahtsime ühte kotti. Selle peale tegi proua torisevat nägu ja pani mõlemad kotid Karinile kauba juurde. Mainsin siis ka veel, et kahte kotti pole vaja. Saime toriseva näo ja üleliigne kilekott sattus teenindaja käe läbi munu kaupade juurde. Mainisin, et ma ei soovi kilekotti. Kassapidaja võttis siis koti ja hakkas seda kõva häälega pakkuma järgmistele klientidele. Kui keegi kotti ei tahtnud osta pani taas minu kaupade juurde. Hoolimatta selles, et mainisin taas, et ma seda ei soovi pidin koti ise teenindaja kõrval olevale vabale tööpinnale asetama.
Mainin, et me kolmekesi olime väga sõbralikud ja rõõmsas tujus ning ei olnud kordagi teenindajaga ebaviisakad
Niisiis saime veel torisevaid nägusid ja ei ühtegi sõna. Meid ei teretatud, ei öeldud palju arvekokku on, ei juhendatud kaardimaksel (tavalisel ju seda tehakse, mina teeksin), ei soovitud kena päeva ega öeldud headaega jne.
Kui olin oma kauba eest maksnud mainisin teenindajale, et naeratus muudab tuju heaks (väga sõbralikult ja viisakalt naeratades). Proua selle peale (väga toriseva häälega) torises, et peaksin ise proovima tema toolil istuda päev läbi. Noh mis siis ikka suurest ehmatusest sellise reaktsiooni peale tutvustasin talle oma tööd ning mainisin, et minu teenindaja töö on tõenäoliselt oluliselt keerulisem kui tema oma
Teavitasin juhtunust, teiste agiteerimisel, ka Rimi poodi.
VOL 2
Möödusid päevad ja mõtlesin, et kui järgmine kord Rimi poodi külastan teen natuke nalja ja lähen sama kassapidaja juurde, et tema tujugi tõsta.
Mõeldud-tehtud. Kui jõudis minu kord teenindaja juures pobises ta mulle väikese “Tere” (tubli). Kui tal said mu kaubad “kokku löödud” viivitasin, et oodata kuni mulle öeldakse, et kui palju tuleb maksta. Teenindaja seda ei tenud. Hakkas vahtima mu rahakotti ja torises “kaaaaardiga või???” mina selle peale üllatunud näoga vahin ringi “oi, ee… palju see kokku teebki?” Kassapidaja jagas minuga maailma kõige torisevamat nägu ning osutas kassaaparaadi tabloole, kus number seisis. Mina aga vahtisin ringi ning ootasin kuni ta selle summa mulle ütleb. Lõpuks ütleski… ülitorisedes. Mina aga koguaeg viisakalt ja rõõmsalt naeratasin
Panin siis oma kaardi terminali ja kui oli aeg panna PIN kood küsisin teenindajalt, et kas võib PINi panna. Sain jälle ülimõru näo ja vastuse “JAH!!!” kui oli aeg kaarti välja võtta kordus PIN koodiga juhtunu. Lõpuks soovisin teenidnajale kena päeva kuid ei mäleta, et oleksin vastust saanud.
Kallis proua kassapidaja. Elu on lill, päike ja armastus
